Ma ei satu enam üldse arvutisse ja ei jõua kellegagi rääkida ning sellepärast üritan kiiruga veits blogida, et te teaksite, et minuga endiseslt kõik korras. Muidugi kõik on rohkem kui korras, kõik on suurepärane! Viimasest postitusest on möödas täpselt nädal aega ja olen selle aja jooksul nii palju korda saatnud. Olen paar korda tööl käinud, sest mu boss ei leia mulle kuidagi asendajat, aga siiski ainult 2-3 korda.
Aga alustan neljapäevast... See on juba traditsiooniks saanud, et iga neljapäev läheme Hanalega saare peale trippima. See kord olid kaasas Keola, ta tüdruk Kendra ning Siku ja Reku. Käisime jällegi kõige imelisemates randades, peatusime Hanale isa juures, käisime meie sala-rannas laineid püüdmas ja käisime North Shore’il kaljult alla hüppamas jälle. See kord saime mõned pildid ka. Peatusime Turtle Beach'il, kus on hästi palju tõeliselt suuri kilpkonni ja üritasime nendega pilte teha. Siis käisime väikses Haleiwa linnas võikusid, pitsat ja shaved ice’i söömas ning siis suundusime jetidega sõitma.
Laupäeval oli Siku 21. sünnipäev. Kuna olime Rekuga mõlemad reede õhtul tööl, siis pidime öösel, kui Siku magas, talle torti meisterdama. Hommikul ärkasime enne päikesetõusu, mis oli ainult tund aega pärast seda, kui lõpetasime tordi tegemise, ning laulsime Siku üles. Ei tahtnud seda hommiku peale jätta, sest Siku oleks üles ärganud kui seal mässanud oleks. Muidugi ärkas Siku korraks üles siis kui vannitoas torti tegime ja korraks asju võtma läksime, end ära lõime pimedas, põrandale kukkusime ja pool tundi Siku madratsi kõrval põrandal naerust krampides olime:D Päikesetõusu ajal äratasime siis Siku. Muidugi panime laulmisega mööda. Mina laulsin "Õnne soovime sul..." ja Reku laulis "Palju õnne sulle...". Siis õnnitlesime Sikut ja sõime supper head maasika-banaani-küpsisetorti ning siis läksime magama tagasi. Kui hiljem ärkasime, siis sõime jälle torti ning läksime surfama. Kuigi see oli alles mu teine kord, siis tuli päris hästi välja. Sain koguaeg lainetele ja sain nii pikad sõidud, et poole sõidu peale mõtlesin, et hüppan vette, sest ei viisi lauaga tagasi ujuda. Muidugi lõpetasime surfamise päris suurte vigastustega, sest lained olid kohati päris suured ja vees nii öelda kaljud, kuhu sai ära löödud ja päris paljudest inimestest sai üle sõidetud ja ka ise laua alla jäädud. Aga ikkagi on see nii lahe, et kindlasti üritan veel surfama jõuda. Hiljem käisime linna peal, siis istusime oma basseini ääres ning hiljem läksime Senor Frogsi, kus sõime ja pidutsesime veidi.
Kolmas suurem üritus oli eile, mis oli ka ühtlasi mu esimese koolipäeva hommik. Käisime matkamas sellises kohas nagu Stairway to heaven, mis on vääga pikk trepp mäe tippu. Ärkasime kell pool neli öösel, et neljast liikuma hakata. Muidugi mu boss, kes pidi meie autojuht olema, magas sisse. Seega hakkasime liikuma veidi enne poolt viite, siis seiklesime veidi maanteedel, et seda kohta leida ja siis veel veidi metsas, et trepi algust leida ning lõpuks sai ronimine alata. Seletuseks veel, miks nii vara läksime. Nimelt on sinna ronimine ebaseaduslik ning see on päris ohtlik ja selleks on sellel kohal turvamees, kes valvab, et keegi sinna ei roniks, aga turvamees alustab oma tööpäeva kuskil kella seitsmest hommikul ja seega tuleb sinna jõuda enne seitset hommikul. Saime ronida üle paari värava ning siis algas lõputu trepp... Sellel trepil on 3922 astet üles ja sama palju alla;) Võite ise arvata, kas mu jalad valutavad täna. Igal juhul ronisime sinna mäetippu, mis asus keset pilvi. Sellepärast pole mul siin ka pilte sellest, kuidas tipus olime, sest pilved rikkusid kõik pildid, aga siiski panen mõned pildid, sest sõnadega on seda raske kirjeldada...
Paradiisis on jäänud veel 8 päeva... Peame paari päeva pärast korterist välja kolima ja nii palju plaane on veel, seega kui ma enne netti ei jõua, siis mu lennuk maandub 10. septembri õhtul 21.55 Riia lennujaamas ja kui keegi mulle vastu tulnud pole, siis ostan lennupileti tagasi kohe:P Aga muidu igatsen teid nii väga, mis ei tähenda muidugi, et ma koju tahaks tulla... NALI!?!:D
Aga alustan neljapäevast... See on juba traditsiooniks saanud, et iga neljapäev läheme Hanalega saare peale trippima. See kord olid kaasas Keola, ta tüdruk Kendra ning Siku ja Reku. Käisime jällegi kõige imelisemates randades, peatusime Hanale isa juures, käisime meie sala-rannas laineid püüdmas ja käisime North Shore’il kaljult alla hüppamas jälle. See kord saime mõned pildid ka. Peatusime Turtle Beach'il, kus on hästi palju tõeliselt suuri kilpkonni ja üritasime nendega pilte teha. Siis käisime väikses Haleiwa linnas võikusid, pitsat ja shaved ice’i söömas ning siis suundusime jetidega sõitma.
Laupäeval oli Siku 21. sünnipäev. Kuna olime Rekuga mõlemad reede õhtul tööl, siis pidime öösel, kui Siku magas, talle torti meisterdama. Hommikul ärkasime enne päikesetõusu, mis oli ainult tund aega pärast seda, kui lõpetasime tordi tegemise, ning laulsime Siku üles. Ei tahtnud seda hommiku peale jätta, sest Siku oleks üles ärganud kui seal mässanud oleks. Muidugi ärkas Siku korraks üles siis kui vannitoas torti tegime ja korraks asju võtma läksime, end ära lõime pimedas, põrandale kukkusime ja pool tundi Siku madratsi kõrval põrandal naerust krampides olime:D Päikesetõusu ajal äratasime siis Siku. Muidugi panime laulmisega mööda. Mina laulsin "Õnne soovime sul..." ja Reku laulis "Palju õnne sulle...". Siis õnnitlesime Sikut ja sõime supper head maasika-banaani-küpsisetorti ning siis läksime magama tagasi. Kui hiljem ärkasime, siis sõime jälle torti ning läksime surfama. Kuigi see oli alles mu teine kord, siis tuli päris hästi välja. Sain koguaeg lainetele ja sain nii pikad sõidud, et poole sõidu peale mõtlesin, et hüppan vette, sest ei viisi lauaga tagasi ujuda. Muidugi lõpetasime surfamise päris suurte vigastustega, sest lained olid kohati päris suured ja vees nii öelda kaljud, kuhu sai ära löödud ja päris paljudest inimestest sai üle sõidetud ja ka ise laua alla jäädud. Aga ikkagi on see nii lahe, et kindlasti üritan veel surfama jõuda. Hiljem käisime linna peal, siis istusime oma basseini ääres ning hiljem läksime Senor Frogsi, kus sõime ja pidutsesime veidi.
Kolmas suurem üritus oli eile, mis oli ka ühtlasi mu esimese koolipäeva hommik. Käisime matkamas sellises kohas nagu Stairway to heaven, mis on vääga pikk trepp mäe tippu. Ärkasime kell pool neli öösel, et neljast liikuma hakata. Muidugi mu boss, kes pidi meie autojuht olema, magas sisse. Seega hakkasime liikuma veidi enne poolt viite, siis seiklesime veidi maanteedel, et seda kohta leida ja siis veel veidi metsas, et trepi algust leida ning lõpuks sai ronimine alata. Seletuseks veel, miks nii vara läksime. Nimelt on sinna ronimine ebaseaduslik ning see on päris ohtlik ja selleks on sellel kohal turvamees, kes valvab, et keegi sinna ei roniks, aga turvamees alustab oma tööpäeva kuskil kella seitsmest hommikul ja seega tuleb sinna jõuda enne seitset hommikul. Saime ronida üle paari värava ning siis algas lõputu trepp... Sellel trepil on 3922 astet üles ja sama palju alla;) Võite ise arvata, kas mu jalad valutavad täna. Igal juhul ronisime sinna mäetippu, mis asus keset pilvi. Sellepärast pole mul siin ka pilte sellest, kuidas tipus olime, sest pilved rikkusid kõik pildid, aga siiski panen mõned pildid, sest sõnadega on seda raske kirjeldada...
Paradiisis on jäänud veel 8 päeva... Peame paari päeva pärast korterist välja kolima ja nii palju plaane on veel, seega kui ma enne netti ei jõua, siis mu lennuk maandub 10. septembri õhtul 21.55 Riia lennujaamas ja kui keegi mulle vastu tulnud pole, siis ostan lennupileti tagasi kohe:P Aga muidu igatsen teid nii väga, mis ei tähenda muidugi, et ma koju tahaks tulla... NALI!?!:D
0 comments:
Post a Comment