Igaljuhul töötasin esmaspäeval terve päeva (12 tundi) Ala Moana kaubanduskeskuses, mis asub kesklinnast ja meie kodust veidi eemal. Kuna boss pidi nagunii sõitma kesklinna, et meie teist letti sulgeda, siis küsisin ka küüti. Olen viimase 2 kuu jooksul pidanud selle autoga päris palju erinevatesse kohtadesse tööle ja näitustele sõitma ja see polnud seega suur asi. Kõndisime siis auto poole ja tegime nalja nagu tavaliselt ja üks hetk andis boss autovõtmed minu kätte ja ütles, et mina sõidan. Läksin siis naljaga kaasa, et miks mitte ja istusin juhiistmele ja ootasin, et ta ütleks, et okei-okei nali, vahetame kohad, aga seda kohta ei tulnudki. Ilmselt peaksin seletama, miks ma selle sõidu pärast nii närvis olin?. Nimelt oli autoks uus Jaguar ning omanikuks minu ülemuse ülemus ja kohaks Honolulu kesklinn, kus on pööraselt tihe liiklus ja kus ma kunagi sõitnud pole. Suutsin siiski õnnelikult kohale sõita, kuigi see oli vahest hullemgi kui langevarjuhüpe.Järgmiseks hullumeelseks asjaks võib pidada cliff jump’i. Nimelt töötavad Reku ja Siku nüüd peaaegu igapäev ja seega otsustasin üks päev Hanale ja ta sõpradega trippima minna.
Umbes kolmas peatus oli Waimea beach, mis asub North shore’il.
Seal asub selline kalju, kust alla vette hüpatakse. Ja arvake, kas Ällu hüppas ka? Muidugi:D Kõrgus on kuskil 7 meetrit ja selle kalju äärel seistes ja alla vaadates, tekkisid samad meeleolud, mis langevarjuhüppelgi, et mis mul viga on, et ma siit nüüd alla hüppan. Umbes 5-10 minutit kogusin julgust ja siis hüppasin. Ja nii mitu korda.....:D
Kui langevarjuhüppel oli kõige hirmsam osa lennukist välja hüppamine, siis kaljult alla hüppamise juures on kõik jube. Nii kalju äärel seismine, hüppamine, õhulend kui ka maandumine. Nimelt võtaks tavaliselt enne hüpet kopsud õhku täis, aga siin õhulend nii pikk, et ei saa nii teha. Nii palju mõtteid käib enne peast läbi kui vette jõuad. Esimene kord oligi nii, et arvasin, et kui julguse kokku võtan ja hüppe ära teen, siis hirmus osa läbi, aga nii õhulend kui maandumine olid sama hirmsad. Samuti suutsin iseendale maandudes haiget teha, kuna hoidsin nina kinni, sest ei tahtnud, et see jube soolane vesi väga ninna läheks, aga maandumine tõukas mu kätt sellise hooga, et suutsin end küüntega kriimustada... Muidugi ei jäänud see mu viimaseks hüppeks, aga ikkagi kartsin enne igat hüpet sama palju kui esimesel korral.Hiljem käisime pitsat, võikusid ja shaved ice’i söömas.
Ning kella viieks pidime olema Haleiwa sadamas, kus ootas meid terve päeva eesmärk – jetski.
Terve päev rääkis mulle üks tüdruk, kes meiega ka kaasas oli, et kui väga ta jetiga sõitmise pärast pabistab. Mina olin aga, et ahh see pole midagi hullu, pealegi elasin juba langevarju hüppe ja kaljult sukeldumise ka üle, et nendest ikka midagi hullemat tulla ei saa. Ja arvake, mis ma mõtlesin, kui ma seal kihutava jetski taga istusin? Et mis mul viga on, et miks ma siin olen ja seda teen, et kas minuga on ikka kõik korras!!!? Ilmselt ei olnud tegelikult asi nii hull, aga hirmutav oli kiirus ja suured laine ja kogu see hüppamine. Sellise hoo pealt poleks kuidagi tahtnud vette kukkuda. Esiteks oleks see võinud olla päris valus, teiseks lugesin sadamas kirju, et ettevaatust vaalad, kolmandaks tehakse sealt veidi eemal haivaatlus puuride vette laskmist ja me olime kaldast ikka päris kaugel. Muidugi kui ise juhtida sai, siis hasart ainult kasvas ja hirm kadus täiesti. Nii supper fiiling oli jetiga ookeni peal kihutada ja lainete peal hüpata. Loomulikult tuli hirm tagasi (veel suurem) kui jälle kaassõitja olema pidin. Lõpetasime oma sõidu täpselt päikeseloojangul ning tagasi sõites olin oma emotsioonidest ja lainetes mässamisest nii väsinud, et jäin autos magama. Luban, emme, et koju tulles hakkan jälle korralikuks ja enam lollusi ei tee (vähemalt see aasta). Hullumeelsuste limiit on suurelt ületatud juba selleks aastaks. Muidugi ei saa ma lubada, et Hawaii seda limiiti veel rohkem lõhki ei aja:PLisan veel mõned pildid eelmisest nädalast:
0 comments:
Post a Comment